Muinasjutulised teekonnad ja kõhedusttekitavad pärimused Euroopas

Viimati uuendatud Kolmapäev, 22/10/2025

Olete valmis tutvuma Euroopa kõige õudustäratavamate traditsioonidega?

Neisse, kelle lapsepõlv jääb 90ndatesse, võis Tim Burtoni filmi „Nightmare Before Christmas“ vaatamine jätta sügava jälje. Samuti võib mõni tänapäevane film, nagu „Coco“, mis tutvustab Mehhiko püha Dia de los Muertos, tuua küllap sooje tundeid ja liigutavaid hetki (eriti teile, täiskasvanud). 

Kui aga otsite tõeliselt salapäraseid ja isegi tontlikke lugusid, siis palun väga. Väikesele hirmujudinale leidub alati ruumi, eriti praeguse aastaaja Euroopas.

Nii et tundke end mugavalt, võtke teetass (või tükk kõrvitsakooki) ja hakake planeerima järgmist kummituslikku Euroopa-reisi.

Algus (tõenäoliselt)

Kas teadsite, et kuulus Halloween, lühend ingliskeelsest väljendist „All Hallows’ Eve“, pärineb keldi rituaalist nimega Samhain, mis tähendab suve lõppu? Tollal algas uus aasta 1. novembril. Selle eelõhtul õnnistas peamiselt talurahvast koosnev elanikkond suvist viljasaaki ja tegi ettevalmistusi eelseisvateks talvekuudeks. 

Usuti, et sel ööl muutub elavate ja surnute ilma eraldav loor järjest õhemaks, nii et surnute hinged saavad meile viivuks külla tulla.

Kas olete kuulnud legendi ihnur Jackist? Jack oli iirlasest kelm ja joodik, kellel õnnestus surma paaril korral ninapidi vedada, kuid keda ta maks alt vedas ja nõnda surema sundis. Ülejäänu eest hoolitses saatus ja vaene Jack saadeti põrgu väravast tagasi. Nii mõisteti ta igaveseks kahe maailma vahel hulkuma, käes tühjaks uuristatud naeris, milles hõõguv söetükk. 

Sealt sai küllap alguse ka komme lõigata õõnsaks kõrvits ja asetada sinna sisse tuluke (jack-o’-lantern), mille valgel lapsed ukselt uksele käivad ning maskeerituna surnute hingi kehastavad. 

Meeleolu loomine: kuhu minna? 

Jäädes kirjeldatud teemasse (ja piirkonda), pole vist paremat paika novembrikuiste pühade veetmiseks kui vana hea Ühendkuningriik. Teil võib avaneda võimalus külastada Nessiet, kuulsat Loch Nessi koletist, kes sai Šoti mägismaal tuntuks 1930ndatel.

Saarel viibides võite hirmutunde süvendamiseks külastada Londoni või Edinburgh’ (soovi korral mõlema) maa-aluseid vangikonge. Kui allilm ei ole teile meeltmööda, siis oodake 5. novembrini ning kui te teate laulusõnu „Remember, remember...“ ja teile meeldib film „V for Vendetta“, naudite kindlasti Guy Fawkesi päeva. Lõkked ja ilutulestik löövad linna särama, meenutamaks 1605. aasta püssirohuvandenõud, kus katoliiklasest salaseltslasel Fawkesil ei õnnestunud parlamenti õhku lasta ega kuningas James I mõrvata.

La Manche’i väina ületades ja mandrile saabudes võite külastada piinariistade muuseumi Amsterdamis. See aitab süüvida Euroopa ajalukku ja näha muu hulgas neljakümmet karistus- ja piinamisvahendit eri paigust. 

Kui rääkida esemetest, siis kas teadsite, et sakslased tavatsesid hingedepäeval terariistad ära peita? Miks? Selleks et surnud pereliikmete hinged ja vaimud, kes sel päeval koju võisid tulla, kogemata haiget ei saaks. Nii et vaimolendidki võivad viga saada.

Nad näikse tundvat ka nälga ja janu, mistõttu austerlased jätavad hingedele kõhutäiteks leiba ja vett, umbes nagu lapsed jõuluvanale maiustusi. 

Vahest eelistate aga kujutleda hingi mõneti füüsilisemana, näiteks elustunud luukeredena? Siis võite oma uudishimu rahuldada kolmes Euroopa paigas, võtkem riigid idast läände.

Mitte kaugel Tšehhi Vabariigi imekaunist pealinnast Prahast on veidi üle 20 000 elanikuga Kutná Hora linn ning seal, kõigi pühakute kalmistukiriku all asub 1278. aastast pärit katoliku kabel ehk nn Sedleci luukamber. Kas olete kunagi näinud inimluudest valmistatud kroonlühtrit? Ja need pole suvalised luud. Silmitsege seda ja proovige, kas leiate üles kõik inimkehas leiduvad enam kui 200 luud. Luukambris endas on kokku 40 000 – 70 000 luukeret ehk kolm korda rohkem kui linnaelanikke.

Pärast lühikest lennu- või pikka rongireisi Itaaliasse võite näha sarnast vaatepilti, seekord riigi äripealinna Milano keskmes. Väljudes San Babila metroojaamast majesteetliku toomkiriku taga leiate eest väikese ja väga omapärase pühamu – San Bernardino alle Ossa. Seintes, laes, kõikjal ümberringi vaid luud ja kolbad. Selgub, et eelmise aastatuhande hakul oli raskusi lähedalasuvast haiglast pärit luudele koha leidmisega ja nõnda otsustati neid kunstipäraselt kasutada.

Taas lääne poole sõites jõuame Portugali, Evora linna, kus sarnaselt Itaalia omaga asub XVI sajandist pärit luukabel, mis tervitab külastajaid kutsuva raidkirjaga: „Nós ossos que aqui estamos, pelos vossos esperamos“ ehk „Meie, luud, kes oleme siin, ootame teie omi.“ Tunnete juba külmavärinaid?

Kirsiks tordil pakume midagi klassikalist – Brani loss (ehk Dracula loss) Transilvaanias. Ärge jätke külastamata legendaarse vampiiriga seotud paika ja lõpetage päev kõheda piknikuga Rumeenia Hoia Baciu metsas, mille kaunilt kõverikud puud toovad meelde Sigatüüka Keelatud metsa.

Sinna jõudes asetage punase-valgeruudulisele laudlinale paar ahjuõuna, tükk mõnd kõrvitsarooga ja mõned fave dei morti ehk itaallaste nn surnute oad.

Nüüd on teil olemas rahvapärimused, rahvustoidud ja kohad, kuhu minna. Valige kostüüm ja vaimustuge neist Euroopa traditsioonidest; ärge muretsege, vana voodilina kahe auguga sobib väga hästi.